Loengupäevik nr. 4 – “Infoteaduste akadeemiline suund”

3. novembril käis külalisloengut pidamas infoteaduste akadeemilise suuna poolt professor Sirje Virkus. Kuna olen selle eriala tudeng, siis seda huvitavam oli seda loengut kuulata.

Alustuseks esitas prof. Virkus küsimuse, mis oli ka esimesel slaidil esitatud: “Mida kujutab endast infoteadus?”.  Infoteadusele on antud tähendusi väga palju, neid tähenduse andmisi võib olla ligemale 40. Tuntuimad, kes infoteadust on uurinud ja seda defineerinud on Tefko Saracevic, Vannevar Bush, Kalervo Järvelin, Peter Igwersen, Marcia J. Bates, Pertti Vakkari, Derek de Solla Price, Brian Campbell Vickery jpt. Parim definitsioon minu arvates infoteadusele on selline- “Infoteadus on teadus ja praktika, mis tegeleb teabe tõhusa kogumise, säilitamise, hankimise ja kasutamisega” – Saracevic, T. (2009). Information science. In M. J. Bates (Ed.), Encyclopedia of library and information sciences (3rd ed.) (pp. 2570-2585). New York: Taylor and Francis.

Juttu oli ka erinevatest käsitlustest infoteaduse tekke kohta. Infoteadust seostatakse raamatukogude, raamatukogunduse ja bibliograafiaga, ehk täpsemalt, kust infoteadus on oma juured saanud.

Infoteaduse arengule ja levikule aitas kaasa Inglismaal asutatud infoteadlaste instituudi loomine ( Institute of Infromation Scientists) ning juba sinna instituuti kuulumine andis sulle õiguse kutsuda ennast infoteadlaseks.

Räägiti ka infoteaduste seosest teiste akadeemiliste suundade ja uurivate teadustega, nagu:

  • lingvistka
  • dokumentalistika
  • informatsiooniteooria
  • matemaatiline kommunikatsiooniteooria
  • kognitoloogia
  • semiootika jpm

Siinkohal saab öelda, et infoteaduse roll igas teadusharus omab väga suurt tähendust.

Sama on ka teiste teadustega, mis uurivad informatsiooni- sotsiaalteadused, humanitaar- ja kunstiteadused ning looduteadused. Nad samuti tegelevad sellega, et mõtestada muutunud info- ja infotehnoloogilist keskkonda.

Loengut edasi kuulates pani mind imestama see, kui palju üliõpilane, kes on just 21 aastaseks saanud, on tarbinud selle aja jooksul infomatsiooni ja selle vahetamisele, see kogus on meeletu. Toon ka mõned näited:

  • lausunud ligemale 100 000 sõna päevas
  • kulutanud 10 000 tundi videomängude mängimisele
  • vastanud 200 000 e-mailile
  • vaadanud 20 000 tundi televiisorit
  • olnud telefonis 10 000 tundi
  • ning 5000 tundi lugemisele (ainut)

Kokkuvõtvalt võib olla, et tänapäeva info üleküllust on palju ja selles on rakse orienteeruda. Iga inimene peab leidma selle viisi, kuidas vajalikku ja mittevajalikku infot kasutada.

Loeng oli väga huvitav ja kaasahaarav. Kõik seoses informatsiooniga on kaasahaarav ning fakte selle kohta on põnev lugeda.

 

Ülevaade haridustehnoloogia akadeemilise suuna tegemistest, Mart Laanpere

Reedel, 06.10.2017, käis meile loengut pidamas Haridustehnoloogia keskuse vanemteadur Mart Laanpere. Loeng oli väga köitev ja huvitav.

Alustuseks tegi ta küsitluse menti.ee, kus lasi kõigi tudengitel vastata ning tahtis teada, missugusel ajavahemikul leidis aset Eesti koolides „Tiigrihüpe“. Pakkusin ühte variantidest, kuid ise täpset vastust ei teadnud. Nüüd olen jälle targem ja tean, et see toimus aastatel 1997-2013. Samuti käib diskussioon siiani, kas „Tiigrihüpe“ on surnud ja, kas vajaks edasiarendamist. Hetkel seda terminit enam ei kasutata.

Loengu esimeseks teemaks oli- IKT hariduses: strateegiad ja uuringud. Saime teada, et esimene õppekava Eestis loodi aastal 1996; missugust arenguhüpet Eesti vajas pärast taasiseseisvumist. Samuti ka moderniseerimisest, mida koolidel vaja oli. Mõeldi ka Tiigrihüppe jätkustrateegia peale.

Mida aeg edasi seda rohkem läks Eesti Euroopa riikidest digiarenguga eest ära. See juhtus ka koolides. Kuid samas väideti, et arvutiga tunnis tööd tegeva õpilase õpitutulemused on kehvemad.

Käibele tuli „Elukestev õpe“ väljend.

Edasi oli arutelu selle üle, et tänapäeval tahetakse jõuda sinnani, et igal nutiseadmel peaks töötama igasugune digimaterjal (Word, Excel, Adobe Viewer jne). Mart teadis öelda ka, et Eesti koolide arvutipark oli parim aastal 2006. Tänaseks on arvutite arv vähenenud, kuid kasvanud nende vanus. Igale õpilasele koolis arvuteid ei jätku.

Toodi hea näide just arengumaadest, kui on vaene riik ning pere vaene, siis ei ole ka arvuteid ja nutiseadmeid. Eestis on lugu teisiti. Kui on pere vaene, siis raha nutiseadmete jaoks leitakse ikka.

Järgmiseks teemaks oli IKT ja kool: külalisabielu

Esineja rääkis üldisest arvutute ja nutiseadmete kasutust Eesti koolides. Nimelt töö nendega koolis- kas lastakse kotist välja võtta ja nende abil õppida, või ei lasta kotist välja isegi võtta.

Kas seda tahetakse või mitte, digipööre on alguse saanud ja lõppu sellel arvatavasti ei ole. Tänapäeval peaks juba olema üks seade (arvuti, nutitelefon) õpilase kohta.

Üllatuseks oli mulle ka see, et esimene arvuti, mille abil õppida sai, oli Nõo keskkoolis. Põhjuseks oli see, et õpilased tahtsid õppida asju, mis olid matemaatikaga seoses ehk rakendusmatemaatikat. Arvutid olid sel ajal suured, täitsid pool klassi ära, kui isegi mitte terve klassi. Seejärel toimus põlvkonnavahetus- arvuti mahtus lauanurgale .

Näide Apple Store-i kohta: iga klienditeenindaja käes tahvel ning, kui vaja sooritada ostu, saab teha seda digiseadme abil. Asi on läinud tõeliselt lihtsaks.

Tehnoloogililiselt tahetakse jõuda sinna punkti, kus kõik süsteemid, näiteks koolis (tuleviku klassiruum), oleksid ühtsed (kuidas toimivad testid, tasemetööd, dokumendihaldus). Ka siin tuleb kasutusele sõna „Digipööre“.

Kust Eesti saab kasvuimpulsi? Nutika spetsialiseerumise valdkonnad annavad ülevaate ning seda saab jagada kolmeks:

  • Kasvualade analüüs ja valik (analüüs valmis 2012. a. detsembris)
  • Kasvualade kitsaskohtade analüüs ja nende leevendamiseks tegevuste väljatoomine (analüüs valmis 2013.a. juunis)
  • Meetmete väljatöötamine ja rakendamine ning nutika spetsialiseerumise juhtkomitee loomine (raportid valmisid 2014. a. detsembris)

Samuti küsis Mart Laanpere meie käest, millega seostub haridustehnoloogia meie peas ning mis üldse on haridustehnoloogia? Seostuse koha pealt külastasime jälle mentimeetri lehekülge ning saime suure sõnade mängu seina peale. Kuid küsimusele, mis on haridustehnoloogia? Vastus on järgmine: NCET 1969– õppimine à õpetamine à tehnoloogia (ehk protsess, kuidas see käib).

Räägiti ka haridustehnoloogia suuna kasvamine akadeemiliseks suunaks Tallinna Ülikoolis, kus tahetakse IT- ga tõsta üles üldine IT kasutus. Tallinna Ülikool oli esimene digipöörde tegemises. Tekkis vajadus nutikaks õppimiseks.

Haridustehnoloogia instituut on isemajandav, teadusrahastusel põhinev professionaalne meeskond (rahvusvaheline meeskond + terve hulk doktorante tervest maailmast).

Teadur tõi ülevaate ka erinevatest arendusprojektidest, millega on tegeletud ja praegusel hetkel tegeletakse. Mõned näited: Dippler, eDidaktikum, IVA jt.

Mart Laanpere tutvustas meile üht uurimisprojekti, mille asjaosalised nad olid- näide Volkswagen-i autotehasest. Doktorikraadiga töötajad, kes vajavad kaks aastat mentorlust, et iseseisvalt hakkama saada, viia see aeg  ühe aasta peale (näiteks, mis videot vaadata; kelle käest küsida). Kõike seda jälgis tehisintellekt ning selle järgi sai korrektuure teha.

Hetkel kõige suurem projekt on CEITER- projekt millega tahetakse minna koolide tasemele. Tahetakse jõuda sinna, et koolid ise saaksid läbi viia uuringuid, mida koolil vaja oleks. Kõik selle nimel, et õppimine oleks nutikam.

Lõpetuseks ütles Mart, et ülikooliharidus ei lõppe ainult bakalaureuse kraadi omandamisega. Edasiõppimisega suurenevad võimalused uurimis- ja projektitöödeks.

 

Loengupäevik nr 2- “Matemaatikast meid ümbritsevates tehnoloogiates”

Reedel käis, 29.09.2017, käis meil loengut pidamas professor Andi Kivinukk. Professori loeng oli väga huvitav ja täis vingeid näiteid.

Alustuseks seletas Andi meile matemaatika olemusest,  tõi näiteid erinevatest teoreemidest ning tõdes, et valemid võivad olla väga ilusad, samas ka mitte nii ilusaid. Väga hästi kokku võetud.

Avaslaididel tõi professor näited teaduslikest avastustest, mis muutsid maailma- nagu World Wide Web, personaalarvuti, internet (ARPANET 1962 USA Armees), Informatsiooniteooria (Claude Elwood Shannon– informatsioniteooria looja), Boole`i arvuti, arvutisüsteemid (kahendarvud, 1697. G. W. Leibniz).

Teemasid oli mitmeid- räägiti digipildindusest. Professor pani meid teise nurga alt pilte vaatama ning tõi näiteid, kuidas see matemaatiliselt kõik seotud on. Minu arvates oli prof. Kivinukk-i tähendus digipildindusest selline: primitiivne pilt –> tahe pilti edastada (matematiseerida) –> teljestikku panemine (funktsioon, mis kirjeldab seda). Samuti näidati projektoriga seinal pilti, kus oli oluline baitide rohkus. Sealt ka arusaam, suurema hulga baitide korral on info paremini arusaadavam. Pilditöötlusega pannakse paika, kui palju infot koguda ja edasi saata.

Järgnevad teemad olid sarnased:

  •  MP3- muusikaline formaat, kus muusikat edastatakse matemaatilise valemi järgi e. audio coding- infot kodeeritakse (väiksed x-id suurteks x-ideks).
  • Asjade (autod, arvutihiired, auto mootorkolvide ehitus jne) struktuuri kujutamine CAD abiga.
  • GPS- süsteemid- samuti baseerub toimib kõik matemaatika alusel. Näiteks inimese asukoha määramine. Vaja vähemalt kolme satelliiti- kolme koordinaati (X, Y, Z). Keerukus selle juures seisneb, et satelliidid on alatises liikuvuses ehk tähtis on arvutuste kiirus, et õige asukoht kätte saada.
  • Kompuutertomograafia- tulemuste summeerimisel saab keerulised integraalid. Tänu milledele saab arvutist näha, mis näiteks inimese kehas võib haiget teha.
  • Näide ka triipkoodist– igal numbril on erinev tähendus, kus kasutatakse kahendsüsteemi matemaatikat. Väga tähtis on seal infoedastus- kas triipkood vastab kaubale.

Professor A. Kivinukk tõi väga huvitava võrdluse ilmaennustuse ja orienteerujate kaardi vahel- mõlemad kaardid on peaaegu samad. Kui ilmaennustuses tähendab see madal- või kõrgrõhku siis orienteerujatel näitab pinna kõrguste erinevusi (mõlemal määrab rolli matemaatika).

Tänapäeva tehakse aga juurde uusi algoritme, mis teevad asjade toimimise lihtsamaks ja inimesele paremini kättesaadavaks.

Üldine arusaam ikkagi on see, et matemaatika aitab ennustada. Seda nimetatakse matemaatiliseks modelleerimiseks, kus kogutakse andmeid, koostatakse mudel ehk võrrand ning seejärelsaadud tulemuseks on lahendus (tegelikkusega võrdlemine). Kui lahendus sarnaneb tegelikkusega, on kõik korras ja midagi ei muudeta. Kui midagi ei klapi, tehakse muudatusi/täiustusi. Tõestuse leides seda analüüsitakse, millele omakorda saab teha omakorda muudatusi ja täiustusi.

Loengu lõppedes tuli arutlusele turul käimine, kuidas seal saab matemaatikat kasutades hinnad paika panna. Arvestades kõiki aspekte ja andmeid (aastaaeg, saaduste hulk jne)- need on kõik omavahel seotud. Turutasakaal peab säilima (aritmeetika)

Viimane teema oli mittelineaarne dünaamiline süsteem. Võrrandid või võrrand, mida nimetatakse iteratsioonideks (söödad ühe arvu sisse ja uus arv tuleb välja) ning, mis meeldivad matemaatikutele, kuna need on head algoritmid.

Kokkuvõtlikult oli loeng täis üsnagi keerulisi matemaatlisi väljendeid, samas väga kuulama panev ja põnev. Loengust lahkudes olin kõvasti targem, kui sinna tulles.

Loengupäevik nr 1- Rakendusinformaatika

Kolmapäeval, 15.09.2017, oli meil külalisõppejõuks Peeter Normak. Loeng oli väga sisukas ja informatiivne. Õppejõud rääkis teoreetlist suurepäraste elust võetud näidetega. Loeng oli suunatud Digitehnoloogiate Instituudis õppivatele õpilastele.

Loengu käigus anti ülevaade informaatika ja rakendusinformaatika kujunemisloost, samuti võimalused informaatika, matemaatika ning infoteaduste  lõimumiseks ja missugune on rakendusinformaatika roll tuleviku informaatikas.

Usun, et rakendusinformaatika ehk informaatika rakendamine valdkondades (matemaatika, infoteadus, bioloogia, humanitaarteadused jne) on võti targema tuleviku hüvanguks, mis kiirendab ja lihtsustab erinevatel aladel  töötavaid ja õppivaid inimesi.

Läbiv teema oli infotehnoloogia, matemaatika ja infoteadusega tegelevate inimeste (k.a tudengite) vaheline koostöö. Just ülikool on see, kus saab pakkuda üliõpilastele professionaalset IT ja meeskonnatöö kogemust. Siin tõi P. Normak näiteks ka “Asjade Interneti” ehk “Tark Maja“.

Iga eraldi seisev eriala ei saa tegutseda ja olla ainult omaette. Erinevate suundade lõimumine (olemuslik lähedus, rakendusala ulatus ja institutsionaalne lähedus) on hea koostöö võti ja alus targema tuleviku nimel.

Kõike saab mõõta matemaatiliselt. See fakt on püsinud väga pikalt, kuid kui näha näidet (mida P. Normak ka meile esitles- jooksja kujutamine ruumis), kus arvestatakse jooksja keha kindlaid punkte ning millede abil koostatakse matemaatiline valem. Tulem näitas, et nii matemaatilise arvutuskäigu kui ka reaalse jooksu aeg kindlal vahemaal, on peaaegu sama. Minule üllatuseks selle mooduse kasutusele võtmine aitas Moskva olümpial NSV liidu sprinteril tulla olümpivõitjaks Viktor Markinil ning, et seda hakata kasutama rahvusvaheliselt. Väga märkimisväärne.

Samuti räägiti ka hetkeolukorrast IT valdkonnas. Olgugi, et Eesti on e-riik, siis napib meil ikkagi inimesi, kes seda tööd teeks. Seda näitab ka kutsekoja “Tulevikuvaade tööjõu ja oskuste vajadus: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia“. Euroopas on see näitaja oluliselt kõrgem (vastavalt 38% ja 58%). Esitletu paneb mõtlema, mis peab see osakaal meie väikesest rahvast olema, et ei oleks puudus nendest, kes igapäevaselt infotehnoloogiaga tegelevad. Kui arvestada seda, kus suunas praegu liigutakse, siis võib olla tõesti on igaüks meist varsti poole kohaga programmeerija või nokitsetakse uut riistvara, mis teeks arvuti kasutamise veelgi lihtsamaks. Kuna tulevik liigubki selles suunas, siis sellele ei saa vastu olla, tuleb sellega kaasa minna.

P- Normak juhtis tähelepanu sellele, et ülikoolis õppides tuleks õpingutega  olla järjepidev, seejuures tasakaalustada õppimist ja perekohustusi. Eelkõige tuleks vältida sterssi tekkimist, mis pärsivad õpingutega tegelemist.

“Peeter Normaku õppematerjal”: “…enda professionaalse arengu kavandamisel on otstarbekas arvestada valdkonna analüüse, tulevikuvisioone ja strateegiaid…” P. Normak.

Kokkuvõtlikult arvan, et rakendusinformaatika mõjutab kõiki erialasid ning nendel on mõju üksteisele. Arvutiga töötamine käib meie igapäevaste tegevuste hulka ja enesearendamine selles valdkonnas on hädavajalik.